Wake me up when the bluebirds are singing.

I had dream the other day - I saw the opening of my first solo show - down to the very last detail. I saw who was there, and what I was wearing and what I said in my speech, I saw that there were little cupcakes being passed around, and there was pink wine, the space was big and white and all the drawings had gorgeous white filigree frames, and people were smiling and I was happy. It broke my heart to wake up, but now I'm more determined than ever. So I've covered myself in work-work-work and more work. You know what they say - if you really want something, you have to be truly obsessed. So here are some photographs and another little illustration to sum up my week, as I said - all work, no play. Hope you like the pictures and be sure to tell me what you think :)

Üldiselt näen ma väga harva und. Peamiselt sellepärast, et no olgem ausad - ma ei maga, aga kui see vahest õnnestub, siis püsib nähtu meeles vaid umbes 5 minutit. Aga seekord juhtus midagi kummalist, nägin nimelt oma esimese näituse avamist.. Ja seda kõike viimse detailini - nägin, mis mul seljas oli ja keda ma oma kõnes tänasin, millised kutsed välja nägid ja kes kõik olid kohale tulnud. Nägin kuidas šikid kelnerid väikeseid koogikesi ringi jagasid ja kuidas roosa vahuvein klaasides sillerdas. Ruum oli avar ja seinad olid valged ja rippuvaid töid kaunistasid imeilusad valged raamid, inimesed naeratasid ja mina olin õnnelik. Üles ärgates oli küll kurb meel, aga egas midagi, nüüd ei jää muud üle kui asi ka päriselt ära teha. Nagu Kai Saar viimases loengus ütles - kui on unistus, siis peab olema nagu hullumeelne ja seda igal sammul taga ajama. Niisiis, pliiatsid teravaks ja tööle! Nonii, aga siin on üks väike illustratsioonike ja hunnik fotosid, mis kenasti mu selle nädala töise meeleolu kokku võtavad! Loodan, et pildid meeldivad ja nagu ikka - olge tublid mu hiirekesed! :)

( I used CanonEOS 600D and 50mm lens for the photographs )

Matt Corby - Brother