What better way to kick start this fabulous month of December than with an itty-bitty blog post. Well don't get too excited, these photos were taken back in the beginning of October I think. Because while Icelanders rock their wonderfully effortless hobo-chick look, than 95% of the time I can't get past the hobo, so believe me I have no desire to document this everyday horror of mine led alone share it with you guys. However to counterbalance my unfortunate inability to get along with this climate and dress accordingly, I have been photographing my surroundings a lot, which might explain the overflow of scenic views in this post. People like to think that grass is always greener on the other side. But in this/my/Iceland case, it's true. Literally. This gorgeous little island has been brushed with a certain shade of green that just has that something - a warmth, a weird glow. I've always been very curious about colors. It's as if I'm a bit more sensitive to them than your normal human. A right shade of something deliciously bright can lift my spirit in a heartbeat. And when I see a dash of morning sunlight paint a gorgeous shade of blush on a sidewalk, I could go home and literally talk about it for hours. And those of you who have been reading my blog for a while now might have noticed how gently and carefully I arrange the colors that surround me and capture them in tiny moments for you to see. There is no room for randomness, it's a very systematic and an interesting world. Sometimes a feel like a little chameleon. Back home I always used to gravitate towards clean and crisp pastels, which is the color pallet of your regular Estonian winter, but here I feel like my wardrobe has become more muted and mellow. As if I was subconsciously trying to blend in and seem as if invisible. I hope you like the pictures and be sure to tell me what you think. :)
Kas on veel õigemat viisi seda imelist detsembrit alustada kui ühe väikese postitusega. Haha, tegelikult ei tasu liialt erutuda, sest pildid on siiski tehtud kuskil oktoobri alguses.Sest samal ajal kui Islandlased siin lendleva kerglusega oma
hobochick look'i rokivad, siis mina 95% ajast
hobo'st edasi ei saa, ja uskuge, ei ole mul mingit isu seda õudust veel ka jäädvustada. Vastukaaluks olen, aga hoolega ennast übritsevat pildile püüdnud, mis seletab ka selle postituse ülevoolavaid loodusvaateid. Inimestele ikka meeldib mõelda, et kuskil mujal on rohi alati tiba rohelisem, aga Islandi puhul peab see väide paika. Sõna otseses mõttes. Nimelt on see väike saareke ennast imeilusasse rohelisse maalinud, mis lausa õhkab seda miskit.. mingi kummaline soojus. Tegelikult on mul värvide ja nende tajumisega alati veidrad lood olnud. Üks õige toon ühes õiges kohas võib ka mu absoluutselt kõige halvema päeva kohe helgemaks muuta. Või kui hommikupäike vilksatab ühe õhkõrna kriidise roosa kõnnitee äärele, siis võin koju jõudes sellest tundide viisi lobiseda (Tauri juba teab,haha). Pikaajalisemad lugejad on kindlasti ka märganud millise hoolega ja armastusega ma värve enda ümber sean ja neid siis teile vaatamiseks toon. Mitte midagi juhuslikku, see on üks süsteemne ja oi kui põnev maailm. Vahel ma mõtlen, et järsku olin eelmises elus kameelion või miskit. Kui Eestis kandsin kargeid pastelle ja puhtaid toone, mis tegelikult ongi ju ühe krõbeda talveõhtu värvipalett, siis nüüd olen täheldanud, et garderoob on muutunud hoopis sügavamaks ja mahedamaks. Tundub, et kipun ennast alateadlikult übritsevaga kohandama, justkui üritaks tasa-tasa sisse sulanduda ja märkamatuks jääda. Lasengi teid nüüd pilte ja seda imelist rohelust uudistama! Loodan, et meeldib ja nagu ikka - olge tublid mu hiirekesed! :)
Passenger - Feather on the Clyde (Stefan Biniak Private Edit)
