It seems that I've lost my cameras remote control, so taking pictures has been quite a challenge, hence the reflections from my broken mirror and the occasional out of focus blurriness. But I don't mind.. I feel that things that are usually considered as mistakes are quite often the most beautiful and interesting - like when the photo is overexposed or out of focus, or there's something in front of the lens etc. But than again, in that sense I've never been a very traditional photographer (I really don't like to call myself that but just for the lack of a better word). I've never been into the technical aspect of photography, and gosh, don't get me wrong I know it's important, I've had photography lessons at school, so I know what I'm talking about. But for me it just kind of took away some of the magic. I've been asked quite a few times why I didn't major in photography and I have to admit I did consider it. But I knew that it would probably change how I feel about photography and I just couldn't have that. I already make a living with my art and illustrating has pretty much become my job, so photography is just for me, that little something special, my escape. So here are some photographs to sum up the past week that has pretty much just been blurry sleepless haze. So I hope you like the pictures and be sure to tell me what you think :)
Tundub, et mul on õnnestunud kaamera päästik ära kaotada või siis kuskile eriti eksklusiivsesse kohta panna, millest keegi midagi ei tea. Igaljuhul on pildistamine nüüd üheks parajaks kondiväänamiseks muutnud. Aga ma ei pahanda, kohe üldse mitte! Minu meelest on tihtipeale just need asjad, mida tavaliselt ikka vigadeks peetakse, need kõige huvitavamad ja ilusamad. Näiteks kui foto on ülevalgustatud või fookusest väljas, või on üks kohmakas paks sõrm või juuksesalk objektiivi ette sattunud. Samas kui nüüd mõtlema hakata, siis ma polegi selles osas kunagi väga traditsiooniline fotograaf olnud.(Mulle üldse ei meeldi ennast küll fotograafiks kutsuda, aga parema sõna puudumisel las ta siis olla). Igaljuhul pole mind kunagi fotograafia tehniline pool huvitanud. Pigem ikka emotsioon ja tunnetus - õhk nagu mina selle kohta ütlen. Pildis peab olema õhku. Igaljuhul oli mul koolis fotograafia tundides tihti tunne, et kogu see tehniline koorem justkui pigitaks fotodelt õhu välja ning kuidas alles jäi vaid tühi ja elutu kujutis. Siit tuleb ka vastus küsimusele, mida on minu käest tänaseks küsitud juba rohkem kui jõuan üles lugeda, et miks ei läinud ma hoopiski fotograafiat õppima. Just nimelt sellepärast, et ma seda nii väga armastan. Ja kuna illustreerimisest on saanud minu töö, siis vähemalt on mul see väike lohutus, et fotograafia jääb minu jaoks alati selliseks väikeseks karvaseks jäneseks, kellele pai tehes saab hing puhata. Aga lasengi teid nüüd pilte uudistama, mis taaskord väga kenasti võtavad kokku viimase nädala, mis on möödunud täielikus magamatuse vati sees. Peaks üks kord ikka kätte võtma ja Tartus uneuuringutel ära käima, asi kisub juba väga kummaliseks. Aga teie, mu hiirekesed, olge ikka tublid, ja ma loodan, et pildid meeldivad! Ja küpsis kõigile, kes viitsisid teksti läbi lugeda. Pai! :)
(I used CanonEOS 600D and 50mm lens for the photographs)
(Blouse and necklace are from
Romwe.com, shorts are from seppälä, watch is from Carmel market)
Fleet Foxes - Blue Ridge Mountains.