Moving house & Instagram love.

Just as I'm about to gush how spring has finally sprung and the air is all warm and sugary - what do you know, it starts to snow. Oh well, it's still good to be home. And in a new one at that. Aah yes, I am moving house again and still deciding whether I love or hate all the shenanigans that come with it. Although looking back at my last two years on this planet I seem to have relocated more times than one should in a lifetime. So maybe I do love it. Then again, what's not to love - going trough home sections at the department store, nitpicking on carpet softness, the never ending selection of curtains and the joy of transforming a simple space into a home. Besides after a while all the furniture arranging and planning and deciding starts to feel like a lovely game of chess - you just need to find the right person to play with. So here's a selection of rather random photographs that just seem to be all over the place, but hey - that's how life is sometimes. But in the midst of all this chaos I have finally jumped on the Instagram bandwagon. So you can find me @kertipahk if you want to cross over to the dark side. I have cookies. :)

Just siis kui olen jõudnud ära pakkida selle kõige raskema talvevarustuse, räbalaks kantud saapad ja garaažist välja kookida oma talveunes velo ning natuke isegi rõõmustada, et õhk on kuidagi nii suhkruselt soe ja kevadine, teeb ilmataat üks nali ja raputab jälle mõned sentimeetrid lund maha. Võtab ohkama! Siiski-siiski imehea on kodus olla. Ja kohe täitsa uues. Mhmh, just täpselt nii - jälle on kuu märksõnaks kolimine ja ma endiselt ei suuda ära otsustada, kas ma armastan või vihkan seda oi kui tüütut protsessi. Samas kui vaadata tagasi viimasele kahele aastale, siis olen ma selle piinarikka teekonna ette võtnud rohkem kui üks tavaline inimeseloom terve elu jooksul. Seega võibolla kuskil sügaval sisimas mulle ikkagi meeldib - kõik need mõõtmised, vaibakatsumised, lõputu valik kardinaid ja see siiras rõõm, mis kaasneb sellega kui näed kuidas üks lihtne ruum hakkab vaikselt kodu mõõte välja võtma . Pealegi tunduvad lõpuks kõik need mööblipaigutamised ja plaanid ja otsused ühe muheda malemänguna - tuleb lihtsal leida see õige inimene, kellega mängida. Igaljuhul, et ma oma kolimiste ja muidu tegemiste sisse täitsa ära ei kaoks, siis liitusin nüüd lõpuks ka Instagrami rõõmsa perekonnaga @kertipahk. Tulge piiluge, kirjutage ja joonistage, aga seniks  olge ikka tublid hiirekesed, ja ma loodan, et pildid meeldivad :) 

(Photos via Instagram@kertipahk  and CanonEOS 600D / 50mm lens)

Just Jack - Embers Lyrics

Coming up for air.

And finally the paperwork is done - signed, sealed and delivered so I am now officially on academic leave. Huh, who would have guessed that such a seemingly small thing could turn into one of the hardest decisions I've made in a long time. It might have something to do with the fact that my worker bee mentality has a hard time understanding the concept of free time or how one can even afford such luxuries as time off from something. But if there's anything I regret, it's the fact that I didn't have the courage to do this years ago, to take time just for myself and explore the world a bit. It's incredibly easy to lose yourself in your work and feel like you’re fighting an uphill battle. My battle being that I'm about to graduate a bachelors in fashion design and I still wonder weather this is the right major for me. It's like discovering that a big part of you isn't yours at all. And it makes you wonder what else you cannot claim. Almost like the feeling you get, when you realize that you've listened to you favorite song so many times, that the melody you once fell in love with is now just white noise. But don't get me wrong, this is a good thing. We often need to lose sight of our priorities in order to see them. And to quote Tove Jansson: "A person can find anything if he takes the time, that is, if he can afford to look. And while he’s looking, he’s free, and he finds things he never expected." ..and I feel light as a feather. So here's a little selection of photographs that have been bored out of their minds in my computer for the past few months, waiting for me to arrange them here for you to see. And I know that everything is nice and springy now and you're all probably fed up with the cold and winter and whatnot. But if it were up to me I would make snow angels all year around and count every single snowflake twice. Hope you like the pictures and be sure to tell me what you think :)

Paberid täidetud, saadetud, tembeldatud ja olengi nüüd ametlikult akadeemilisel! Huh, kes oleks võinud arvata, et sellisest lihtsast asjast võib saada maailmaraske otsus. Tundub, et mu töömesilase mentaliteet ei mõista, misasi on vaba aeg ja kuidas üldse on võimalik endale sellist luksust nagu puhkus lubada. Aga kui on üldse midagi, mida kahetseda, siis see, et mul ei ole varem olnud piisavalt julgust ja hakkamist, et aeg maha võtta ja natuke maailma avastada. Otsida ja vaadata, mis on see, mis paneks vere uuesti keema ja näpud suurest teotahtest kibelema. Hästi lihtne on pidevalt mingist mäest üles rassides end kõige selle sisse ära kaotada. Minu mäeks siis antud juhul koolilõpp ja tunneli lõpus paistev moedisaini baka ning üha enam süvenev kõhklus, et võibolla ei olegi see eriala üldse minu jaoks. Päris hirmus on avastada, et suur osa sinust on järsku kadunud, ja asi, mis kunagi pakkus nii suurt rõõmu ja rahulolu ei ole üldse enam see. Umbes nagu hetk, mil märkad, et oled oma lemmikloo nii ribadeks kuulanud, et nüüd võiks samahästi telekas taustaks sahiseda, sest ilusast meloodiast on saanud staatiline müra. Aga tegelikult on see kõik väga hea, vahel tuleb lasta endal totaalselt ära eksida, et siis see õige teeots jälle üles leida. Ja nüüd kui Tove Janssoni Suvearaamatust ka mõni killuke ilusat tarkust välja noppida siis: “Kõike leiab, kui on aega otsida, see tähendab, kui saad endale otsimist lubada, otsides oled vaba ja leiad asju, mida ei oskaks uneski näha." Ühesõnaga üle pika aja miski imeliselt kerge tunne. Ja nüüd on teie ees väike valik pildikesi, mis tegelikult juba paar kuud mu arvutis igavlenud on. Ja ma tean, et kõik kisub juba maru kevadeks ja tegelikult ei taha vist keegi enam seda külma ja lund näha, aga kui maailm oleks minu teha, siis nühiks ma vist küll aasta ringselt hangedesse ingleid ja loeks kõik lumehelbed kokku. Aga teie, mu hiirekesed, olge ikka tublid ja ma loodan, et pildid meeldivad :) 

(I used CanonEOS 600D and 50mm lens for the photographs)
(Lace dress from Choies.com, brooches are vinatge from Fríða Frænka, 1950's bag is also vintage, quilted jacket from Choies.com, beanie from Romwe.com)
The Acid - Basic Instinct

Cupid's played a joke on me.

Hope you all had the loveliest Valentines Day. For some reason I have never been a fan of the holiday, but strangely every time the 14 February rolls around I seem to change my mind. So here's a little selection of photographs with a handful of glitter as the mellow sun painted the air with gold and everything got quiet. Hope you like them and be sure to tell me what you think :)

Loodetavasti oli teil kõigil üks maailmamuhe Valentinipäev. Millegi pärast ei ole ma kunagi just eriline sõbrapäeva fänn olnud, aga kummalisel kombel iga kord kui 14.veebruar ette veereb, tundub elu kohe erilise lillena. Siin ongi väike valik pildikesi ja mõned grammid sädelust, sest päike maalis õhu kuldseks ja tänavad sillerdasid oma mahedas vaikuses. Aga teie, mu hiirekesed, olge ikka tublid, ja ma loodan, et pildid meeldivad :)

(I used CanonEOS 600D and 50mm lens for the photographs, felt tip pens for the illustration)
(Coat Choies.com, scarf from H&M, bag is vintage, jersey dress from Choies.com, wishbone necklace from ringsandtings.com, infinity necklace from Reykjavik fleamarket, bobble hat by Kati Stimmer)
Deptford Goth - Feel Real