Like a feather in the wind.

The last few days have been so impossibly windy that it feels like drifting away might just be a possibility.. or in my case crashing into some bushes with my bike. Yes well, to be completely honest it might have not been as much as the wind pushing me but the mere fact that my good old bike has no breaks. Oh well, like my dear brother used to say every time he managed to do something mind-blowingly moronic - life is an adventure. Haha, well it sure is. However my adventure time might be cut short since it seems that everyone around me has managed to get sick *curse this devious spring weather* and it's only a matter of time till I catch the bug. But until I do, I'm going to try to be as productive as I can and get some photos up for you guys. I have some exciting stuff coming up so lots to do, lots to do. Anyway here's a selection of rather awkward moments of me trying to keep my dress down and the hair out of my mouth whilst getting beat up by the sudden bursts of wind. Yep, chill as a cucumber! Hope you like the pictures and be sure to tell me what you think :)

Viimased päevad on nii võimatult tuulised olnud, et lenda või ära.. või siis minu puhul sõida ratta ja toidukottidega põõsasse. Ja noh kui nüüd aus olla, siis võibolla polnud asi üldse mitte niiväga tuules, kui pigem selles, et mu armsal velol puuduvad igasugused pidurid. Mis seal ikka, nagu mu vennakesele meeldis öelda, kui ta mingi padulollusega hakkama oli saanud, elu on seiklus! Üldsegi tundub, et kevad on mul siin kodus puhta töö teinud ja ka kõige vapramad sõdalased tatiste ninade saatel maha niitnud. Ja no eks varsti tuleb ka minu aeg, aga seni katsun ikka nobe tiiger olla ja võimalikult palju pilte siia teile vaatamiseks üles riputada, sest toimumas on põnevat kraami ja käed-jalad on tegemist täis. Aga nüüd on teie ees üks mõõdukas hunnik kohmakaid momente, kus olgem ausad mu niigi hädisest poseerimisest sai olelusvõitlus kleidi, tuule ja juustega. Aga loodetavasti pildid siiski meeldivad ja nagu ikka - olge tublid mu hiirekesed! :)

(I used CanonEOS 600D and 50mm lens for the photographs)
(dress from Sugarhillboutique.com, acrylic bag Choies.com, nude trench coat from Lõunakeskus)
Grizzly Bear-Yet Again

The crackle of their fragile wings

Just before it started snowing again I managed to photograph my newest addition to my wardrobe. I'm not easily impressed by clothes, mostly because everything on the stands today I can pretty much sew myself. But creating a marshmallow of a bag like this is a nut I'm sure not able to crack. So as a sucker for rucksacks I welcome this little fellow into my colorful family of bags. And it has become a bit of a tradition for me to mix and match some of my older photographs into my posts since they seem to be so lonely and sad just sitting on my hard drive. So just before flying to Iceland I decided to revisit my favorite places all over Estonia and of course the gorgeous flamingos in Tallinn Zoo were on the top of my list. I just love the delicacy of these feathery balls of fluff and let's be honest, it seems like I have fallen head first into their amazing color palette. So without further ado I really hope you like the pictures and be sure to tell me what you think. :)

Enne veel kui kevad ootamatult sellise lumisema pöörde võttis jõudsin ma pildile püüda oma garderoobi kõige luksuslikuma uustulnuka. Kui riided mind enamasti ei köida, sest suurema osa poelettidel saadavast oskan ka ise enda väikeste kätega valmis õmmelda, siis ühe korraliku seljakotiga ma juba naljalt hakkama ei saaks. Seega tervitan avasüli oma uut sõberit ja soovin talle jõudu tulevasteks aastateks, sest nagu kõik mu ülejäänud piinatud ja kaltsuks kantud kotid juba teavad, ei saa just kerge olema. Tegelikult on see postitus üks paras megamiks uutest ja vanadest fotodest, sest enne Islandile sõitmist otsustasin ma kõik oma maailmalemmikasjad veel viimast korda üle vaadata ja otseloomulikult kuulus nimekirja ka Tallinna loomaaia flamingoperekond. Pealegi tundus, et need sulelised vahukommid sobivad siia postitusse nagu valatult, sest oleksin justkui pea ees nende imeõrna värvipaletti kukkunud. Lasengi teid nüüd pilte uudistama ja nagu ikka, olge tublid mu hiirekesed :)

(I used CanonEOS 600D and 50mm lens for the photographs)
(Rose rucksack Grafea.co.uk, dress Frontrowshop.com, boots from Choies.com, coat is vintage)
MTNS - Lost Track of Time

Moving house & Instagram love.

Just as I'm about to gush how spring has finally sprung and the air is all warm and sugary - what do you know, it starts to snow. Oh well, it's still good to be home. And in a new one at that. Aah yes, I am moving house again and still deciding whether I love or hate all the shenanigans that come with it. Although looking back at my last two years on this planet I seem to have relocated more times than one should in a lifetime. So maybe I do love it. Then again, what's not to love - going trough home sections at the department store, nitpicking on carpet softness, the never ending selection of curtains and the joy of transforming a simple space into a home. Besides after a while all the furniture arranging and planning and deciding starts to feel like a lovely game of chess - you just need to find the right person to play with. So here's a selection of rather random photographs that just seem to be all over the place, but hey - that's how life is sometimes. But in the midst of all this chaos I have finally jumped on the Instagram bandwagon. So you can find me @kertipahk if you want to cross over to the dark side. I have cookies. :)

Just siis kui olen jõudnud ära pakkida selle kõige raskema talvevarustuse, räbalaks kantud saapad ja garaažist välja kookida oma talveunes velo ning natuke isegi rõõmustada, et õhk on kuidagi nii suhkruselt soe ja kevadine, teeb ilmataat üks nali ja raputab jälle mõned sentimeetrid lund maha. Võtab ohkama! Siiski-siiski imehea on kodus olla. Ja kohe täitsa uues. Mhmh, just täpselt nii - jälle on kuu märksõnaks kolimine ja ma endiselt ei suuda ära otsustada, kas ma armastan või vihkan seda oi kui tüütut protsessi. Samas kui vaadata tagasi viimasele kahele aastale, siis olen ma selle piinarikka teekonna ette võtnud rohkem kui üks tavaline inimeseloom terve elu jooksul. Seega võibolla kuskil sügaval sisimas mulle ikkagi meeldib - kõik need mõõtmised, vaibakatsumised, lõputu valik kardinaid ja see siiras rõõm, mis kaasneb sellega kui näed kuidas üks lihtne ruum hakkab vaikselt kodu mõõte välja võtma . Pealegi tunduvad lõpuks kõik need mööblipaigutamised ja plaanid ja otsused ühe muheda malemänguna - tuleb lihtsal leida see õige inimene, kellega mängida. Igaljuhul, et ma oma kolimiste ja muidu tegemiste sisse täitsa ära ei kaoks, siis liitusin nüüd lõpuks ka Instagrami rõõmsa perekonnaga @kertipahk. Tulge piiluge, kirjutage ja joonistage, aga seniks  olge ikka tublid hiirekesed, ja ma loodan, et pildid meeldivad :) 

(Photos via Instagram@kertipahk  and CanonEOS 600D / 50mm lens)

Just Jack - Embers Lyrics