It's like forgetting the words to your favorite song.

I've been feeling very anxious lately - you know.. the uneasy feeling that you get when there's an important test coming and you know that you haven't studied enough, or that constant feeling that something bad is going to happen. Anyways to shake this madness and reset that little brain of my mine I took some time off on Thursday and just went for a long walk accompanied only by my trusty camera and Bed Gibbard's amazing voice. I even left my phone at home, not because anyone would try to reach me.. ever, but just so that I wouldn't check the time in every two minutes and think how much work I could have done. Anyways.. as I was walking I tried to figure out what it is that's been bothering me lately, needless to say - I still have no clue. So I guess I just need to rewind and find my Zen. But for the time being that walk with myself was enough. Besides I cant remember the last time I just went out and took just some photos - not fashion or school related - just nice little moments that I find are worth capturing. So I hope this post isn't too boring and you like the photographs.. oh and be sure to tell me what you think. :)

Viimasel ajal on kuidagi väga rahutu olemine - teate küll.. selline tunne, mis oli põhikoolis enne kontrolltööd, kui teadsid, et sa pole õppinud või see vastik "kohe-kohe juhtub midagi halba". Igastahes võtsin, siis neljapäeval aja maha ja käisin üle pika aja niisama sihitult uitamas. Saatjaks oli Ben Gibbardi imeline hääl ja semu kaamera, isegi telefoni jätsin koju.. üldse mitte sellepärast, et ma nüüd hämmastavalt populaarne oleks ja keegi mind pidevalt kätte üritaks saada, aga sellepärast, et mul ei tekiks tahtmist iga kahe minuti tagant kella vaadata ja mõelda, kui palju tööd ma selle aja jooksul oleks võinud ära teha. Igastahes nii ma siis käisin ja vaatasin ja mõtlesin.. ja ega ma suurt midagi välja ei mõelnudki. Tahaks lihtsalt teada kuhu ma oma zeni olen ära kaotanud.Ja kuna ma üldiselt suuremat sorti piinatud geenius ei ole ja olen alati suutnud endaga hästi läbi saada, siis see, et mind juba pikemat aega selline rahutus kiusab, näitab ainult seda, et kuskil on midagi nihusti ja alateadvus üritab nagu jonniv laps sellest märku anda. Niisiis tuleb katse-eksitus meetodiga hakata vaikselt testima. Praeguseks aga piisas sellest, et sain lihtsalt niisama pildistamas käia ja seda üldse mitte moe või kooliga seoses.. vaid lihtsalt niisama.. enda rõõmuks. Igastahes siin ongi nüüd mõned muhedad hetked, mis olid jäädvustamist väärt - ma väga loodan, et meeldivad. Olge tublid mu hiirekesed! :)

(I used CanonEOS 600d and 50mm lens for the photographs)
Regina Spektor - Eet